Raul Meel / Vabagraafika

Konkreetne luule / evidentne luule

“See juhtus 7. novembril 1967 Severomorskis Nõukogude Liidu Põhja Sõjamerelaevastiku spordiroodu relvalaos, mida ma haldasin. Vaatasin trellitatud akna taga tasa langevat lumesadu. Olin tüdinenud ja igatsesin ära koju. Mõtlesin kirjutamisele, millegi loomisele, aga sõnad kirjutusmasinast ei tulnud. Hakkasin lõpuks järgima üht impulssi, lõin “o” tähega ja “-“ märgiga paberile märke, üles-alla hüplevaid, tegin märkidest read.

Ühitasin abstraktselt tingliku ja elementaarselt kujutava mõtte. Sel ajal kui üldmõistelisi kujundeid nägin kirjutusmasinajoonistusena ilmnemas, jõudsin jälgida minu kujutletaval trummil hüplevaid herneteri, lapsena nähtud suure tuulamise sõela põhjast läbi pudenenud ja mu nägemises veelgi pudenevaid rukkiteri. Ühtaegu panin tähele nimetava, verbaalse mõtlemise, rääkimise keele häälikute eri tugevusi ja kestvusi, mis seal samas kuskil justkui päris nägelikena elasid.

Küsimus: Kuidas on konkreetne luule konkreetne?
Vastus: Traditsioonilisemalt käsitletava kirjanduse ja kujutava kunsti ning heliloomingu vahelises interregnumis toimib „konkreetne luuletaja“. Termin „konkreetne luule“ on rahvusvaheliselt kasutusel. Ta eksitab asjasse pühendamatuid, aga paremat ei ole leitud.”

Raul Meel vastab Jeremy Canwelli küsimustele (2005)

Tehnilised graafikud
Taeva all / Eesti taeva all I–VIII, 1973, siiditrükk

“Raul Meele olulisim töö, esindades rahvuslikku salakeelt ja algoritmilist lähenemist. Siiditrükkide visuaalseks aluseks olid „Masinaehitaja käsiraamatust I” ja venekeelsest releekaitsealasest teatmikust võetud skeemid. Siiditrükke on loodud kolme algkujundit ja nende peegeldusi kahekaupa üksteise peale trükkides. Enne tehnikas teostamist kirjutas kunstnik võimalikud kompositsioonid valemitena üles ja mängis need „kuivalt” läbi. Selline lähenemine on eesti kunstis ainulaadne. Meel kirjutas pildivalemid kolmes versioonis (miinus, standard ja pluss) kolme kõrvuti tulpa, saades 5328 valemit. Standard tähendab 1776 kombinatsiooni, kolmega korrutatuna annab see 5328.

Need valemitulbad mahtusid 20 leheküljele, mida kunstnik ise on pidanud avangardseteks joonistusteks. Neid võib nimetada ka tegevusjuhisteks. Valemites kasutatud noteerimissüsteem põhines ladina tähestikul ja araabia numbritel…

Värvivalikuks on peamiselt sinine ja must, millesse kunstnik peitis omal ajal keelatud Eesti-ihaluse. Kõige parempoolsem ansambel, punane „Põlev põõsas”, esindab seda „teist”, antagonistlikku alget, millele sinimustade kompositsioonide energia on suunatud. Siiditrükkide valemipõhisus teeb teose ainulaadseks.”

Raivo Kelomees, näituse “Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega” etiketiraamat (2014)

Tüpostruktuurid

“Tüpostruktuuride algmoodulite kujunemist võime jälgida Meele 1968–1969. aasta käsikirjades, kus ta moodustab x-tähe põhjal ümaraid abstraktseid vorme. Järgnevalt arendab kunstnik visuaalsest luulest sõltumatu suuna, kus tähed pole vähemalgi moel seotud sõnade, lausete ja neid kandva vormiga. Meel moodustab tähtedest võrgutaolise õhulise trükikoe, millest tuletab moodul-kujundite materiaalse osa. Meel nimetab neid väljamõeldud, tehnoloogilise maailma eeskujudele toetuvaid mooduleid tüpostruktuurideks. Tüpostruktuuride abil saab moodustada seriaalseid kasvujadasid, visualiseerida kujundite mutatsioone, pooldumisest ja kattumisest tekkivaid uusi vorme. Meel taotleb kineetilise kunsti eeskujul dünaamilisi tulemusi ja paneb oma objektid liikuma. Ta kirjeldab paberil kujundite eri positsioone, nende pooldumisest ja kattumisest tekkivaid uusi vorme…
Meele teosed tüpostruktuuridega osutusid edukaks rahvusvahelistel näitustel, kuhu ta lähetas töid illegaalselt, kuid ei pälvinud heakskiitu kodumaal… 1971. aasta Ljubljana graafikabiennaalil eksponeeriti tüpostruktuure sarjast „Elu muunded”. 1972. aastal määrati Krakówi graafikabiennaali põhivõistlusel vaba teema klassis Meele tööle „Uuestisünd” IV preemia. Tema teoseid „Uuestisünd” „Vangistus” ja „Väsimine” eksponeeriti 1972. aasta Veneetsia kunstibiennaali trükigraafikakunsti kuraatorinäitusel.”

Eha Komissarov, näituse “Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega” etiketiraamat (2014)

Geomeetriline graafika

“Ema kangaste mustrid ja isa tööde skeemid – see oli mu lapsepõlve kunst. Tavalises taluelus on palju lihtsate geomeetriliste kujutistega või stereomeetrilise kujuga asju, mille tegemise juures tegija inimene on mõtelnud omaenese ja maailma nähtumuste, olendite ning asjade olemisele, hingele, hüvele, kooskõlale, ilule ja oma kujutluslikele unistustele…

Väga hea puhas geomeetriline kunst paistab ju enamasti nii lihtne, et igaüks arvab, et ka tema võinuks neid teoseid teha. Selline mõte on alt vedanud paljusid kunstnikke ja petutab kunstipublikut, kunstiajaloolasi, kriitikuid, ametnikke.”
Raul Meel, “Minevikukonspekt”

“„Dilemma. Nägemine 1. Must ja punane” pälvis 1972. aastal Krakówi graafikabiennaali raames peetud rahvusvahelisel võistlusel „Mikołaj Kopernik ja tema mõte” III preemia. Meele andmetel ei lähtunud ta teema tõlgenduses niivõrd täheteaduse arengust kui ideest, et muutes oma elu, võime muuta kujutlust ja arusaamist maailmast. Meel osales biennaalil omaalgatuslikult, ilma nõuetekohase Kunstnike Liidu ja Kultuuriministeeriumi loata.”
Eha Komissarov, näituse “Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega” etiketiraamat (2014)

Segatehnika

Segatehnikas tööd “Individualistlikult” ja “Hegemoonlikult” (76×52 cm, värviline serigraafia, kõrgtrükk, 1976) ning “Kallistus” (ligi 120 pilti, á 65×50 cm, 1988, serigraafia, kehakunst).

“Raul Meel on kahtlemata rohkem tegelnud graafika kui maaliga, ilmselt just must-valgete kujundite kaudu sai ta kõige rohkem teada visuaalse kunsti organiseerimise seaduspärasustest. Kuid see ei tähenda, et R. Meel ei kasuta värvi. Tõsi, tema suhe värvi on erakordselt range, koloriit, mida kasutab maalidel ja ka hilisemas graafikas, on peensusteni läbi mõeldud, puhas ja täpne.
Viimased Eesti-lehed on lausa erandlikud võrreldes algusperioodi rahuliku kaalutlusega — need on trükitud intensiivsete värvidega — punane, must, kuldne, kasutatud on käsitsi pealetrükki (käejäljed). Taas haakub Meel haruldaselt kunstimoega, seekord ekspressiivses ja atraktiivses laadis.
Kuid küsimus kunstimoest ei ole tekkinud kunstniku sees, vaid tekitatud hiljem, töid vaadates. Sest nagu iga tundlik ja andekas kunstnik — ta lihtsalt elab seda elu, mis parajasti antud on, ning ammutab ka oma loominguprobleemid just sellest elust.”
Sirje Helme, “Raul Meel Arkaadia teel”, Vikerkaar 1988/9:36-38

Tušijoonistused

“1980. aastal leidis Meel kontakti traditsioonilise tušijoonistustehnikaga ja valmis mitu olulist sarja, mis saadavad sõnumi lihtsate elementide kombinatsiooni olulisusest. Nende rõhutatult esteetiliste sarjade teostuslaad haakub uute tehnoloogiate ja teadusuuringute ülitäpse esitusviisiga.

…

Meel eksponeeris sarja “Minagi olin Arkaadias” 1982. aasta isikunäitusel Tallinna Kunstihoone galeriis, mida tollal tunti Kunstisalongina. ENSV Kunstifond ostis näituselt kolm joonistust.
Sari esitab nägemuse protsessist, milles ühtse kaarjoone prototüübi ühildumise teel moodustub lõputul arvul eri kujundeid.
Meele järgi on sarja teemaks maailma loomise lugu, mida ta käsitles „ajutise uue maailma kokkupanekuna”. See väljend iseloomustab Meele hinnangul geomeetrilist kunsti objektiivsemalt kui tavasõna „loomine”. Sarja „Minagi olin Arkaadias” 24 joonistust lähtuvad readünaamikast, milles sissepoole kaarduvad kujundid jäljendavad kaleidoskoopiliselt kasvamise erinevaid faase.”

Eha Komissarov, näituse “Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega” etiketiraamat (2014)

Geomeetriliste joonistuste sarja „Kaarjoonte sülelus” eksponeeris Meel esmakordselt 1988. aastal Soomes näitusel „Struktuur ja metafüüsika”.